Steroidhormoonide toimemehhanism – geeniekspressiooni teooria. Steroidhormoonid on väikese molekulmassiga ja rasvlahustuvad ning neid saab difusiooni või kandja kaudu sihtrakkudesse transportida ning pärast rakkudesse sisenemist seondub hormoon esmalt tsütoplasmas oleva retseptoriga, moodustades hormoon-retseptori kompleksi, mis läbib allosteerilise juurdepääsu võimele tungida läbi tuumamembraani sobiva temperatuuri ja Ca2+ osalusel.
Pärast seda, kui hormoon siseneb tuuma, seostub see tuumas olevate retseptoritega, moodustades komplekse. See kompleks seondub kromatiini mittehistoonispetsiifilise saidiga ja algatab või inhibeerib DNA transkriptsiooni selles kohas, soodustades või inhibeerides seeläbi mRNA moodustumist, mille tulemuseks on teatud valkude (peamiselt ensüümide) sünteesi esilekutsumine või vähenemine nende bioloogilise toime saavutamiseks. . Hormooni molekul võib tekitada tuhandeid valgumolekule, realiseerides seega hormoonide võimendusfunktsiooni.
Hormoonreaktsioon lihaste aktiivsuse ajal Lihaste aktiivsuse ilmnemisel muutub erinevate hormoonide, eriti energiavarustust mobiliseerivate hormoonide tase erineval määral ning mõjutab keha metaboolset taset ja erinevate organite funktsionaalset taset. Mõõdetakse teatud hormoonide kogust treeningul ja treeningjärgsel taastumisel ja võrreldakse puhkeväärtusega ning muutust nimetatakse hormonaalseks vastuseks treeningule.
Kiiresti reageerivad hormoonid, nagu epinefriin, norepinefriin, kortisool ja adrenokortikotroopne hormoon, on plasmas märkimisväärselt tõusnud kohe pärast treeningu algust ja saavutavad maksimumi lühikese aja jooksul.
Pärast keskmise reaktsioonivõimega hormoonide (nt aldosterooni, türoksiini ja vasopressiin) treeningu algust tõuseb plasma aeglaselt ja pidevalt ning saavutab haripunkti mõne minuti jooksul.
Aeglase reaktsiooni hormoonid ei muutu kohe pärast treeningu algust ja suurenevad aeglaselt, kui treening jõuab 30–40 minutini, ja saavutavad haripunkti hiljem, näiteks kasvuhormoon, glükagoon, kaltsitoniin ja insuliin.